 |  |
|
 |
AVALEHT | JALGRATTAMATKAD | GEOPEITUS | ÜRITUSED | KONTAKT |  |
|
JALGRATASTEL VALGEJÕELE KANUUTAMA 09.10.2004 Päev varem panime paika plaani A ja B nii minekuks kui tulekuks, aga retkel sai päeva osaks hoopis plaan C.Varajane hommikutund - väljas veel pilkane pimedus, kuid selge taevas oli rõõmustav. Me üritus läeb täna korda! Istusime kell 7:00 väljuvale rongile, ja kuna tahtsime osa saada Eesti raudtee eksootikast, valisime sihtkohaks Kehra, ehkki aega ja vaeva oleks säästnud palju varem maha tulemine. Ja mis siis?! Kehras tervitas meid suur vihm, mispeale pakkisime end kraesse tuleva märja eest korralikult sisse ja üldse mitte heitununa asusime väntama - Ef ja Dix. Me esimene ekslemine Kehra linnas, kus kõikjal saatmas tõeliselt kolevastik paberitehase hais. Kuidas need inimesed seal küll elada saavad?! Ekselnud natuke väikelinnateedel, küsisime vastutulevalt kohalikult, kummale poole minema peaks, et Jäneda teele saada, mispeale anti kätte suund ja imestav ütlemine: "Aga sinna on oma 20 kilomeetrit!" Ilmselt pidas ta liiaks rattaga ja sellise ilmaga meie võimet sinna jõuda. Neid teeharusid küll - üritades linnulennult jälgida õiget trajektoori, paned ikka puusse, sest iga tee käänab lõpuks ei tea kuhu ja oledki järjekordses tundmatus kohas. Saanud Kehrast välja ja jätkanud oma teed, sattusime peagi teist korda valesti ning pidime veidi tagasigi sõtkuma. Vihm kord saatis, kord jättis maha, päike kord piilus ja puges siis peitu... Kuigi peale mitmete-mitmete kilomeetrite läbimist sai tabatud küll õige teeots, läksime siiski edasi, kartes jällegi valele teele sattuda. Veidi hiljem, heitnud pilgu GPS'ile ja olles veendunud, et otsetee enam mitte kõige otsemini ei läinud, pidime veelkord tagasi pöörduma. Õnneks küll mitte palju. Korra käis peast läbi ka mõte lõigata otse üle põllu, kuid ülepõlve märg rohi sellel ei olnud eriti kutsuv. Külavahetee. Haukuvad koerad, trööstitud elamised, pori. Kahest viimasest polnud lugu, aga esimene võtnuks hea meelega tükikese - hiilib kord vargsi seljataha, kord ronib täie rinnaga ette, lõriseb: "Mida sa siit otsid?" Hea oli, et mõistlikud inimesed neis majades ja neile kuuletuvad koerad, tea kas teisiti olekski pääsenud terve nahaga.
Jätkus sõit Valgejõele. Seni kuni paadid said maha võetud, üks auto ära viidud, oli meil rõõm järjekordset aare otsida - Kevade oma. Paraku vedas meid seal suurte puude all geps taas alt - mitte kuidagi ei saanud õiget punkti kätte. Andsime juba alla, sest kell oli palju ja teades eesolevast pikast kanuusõidust, kus pimeda peale ei tahtnud jääda, ei jätnud aardepeitja Märt meid siiski tühjade kätega. Ajal, mil viibisime kanuude juures, käis Märt salamahti aardele pilku peale viskamas... Saime uut indu ja oh seda rõõmu, kui avastasime! - aga ainult siiski aprillinalja Kevade aarde. Hetk hiljem leidsime ka selle pärisõige. Kell näitas siis pea tunnikese üle keskpäeva - 12:54. Nüüd olime ärateenitult rahulolevad ja valmis kanuudesse istuma. Algas lahe sõit. Dix nagu kuninga kass päikesepaistel keset paati peesitamas, ei üritanudki üldse mitte väikest aeru kätte võtta, sest Marguse ja Märdi aerutõmbed olid liiga tugevad ja pikad, et seda sipsimisega ära rikkuda. Ef aga üritas anda enda poolt osa Liina ja Sulevi juhitavale kanuule väheke kiiruses kui ka entusiasmis. Vahepaladeks kõik, mis üks tore kanuuretk pakub - ohte, pöördeid, püsti-pikali, jõuvõtteid, petekaid, lusti, komme ja midagi soojenduseks :). Sügisene loodus oma kirjus kuues oli sõnulseletamatu... ei olnud tuult... ei vihma... ei ühtki hingelist. Olime vaid meie ja maailm! Tõeline rahu ja puhkus. Kilomeetrid läksid, kahe ja poole tunni pärast olime lõpp-punktis.Ja selle koha kogu ilu nägemiseks, oli Märt peitnud Kärestiku aarde. Taas alustasime aarde otsinguid. Vaatasime alt ja vaatasime ülalt, kõrged puud ei lasknud ka korralikult koordinaate paika saada, kuigi ikka ja jälle saime sama suuna, ei andnud otsingud tulemust. Paraku oli ees ootamas Viru raba, kuhu pimeduse rüpes minna ei tahtnuks, nii lubasime teinekord tagasi tulla. Märt kui peitja ei lasknud meil jälle alla anda. Sulev ja Margus polnud samuti Kärestiku aaret veel otsinud, seega läksime juba kõik koos aarde asukohta avastama. Sulev ja Margus aarde peagi ka tabasid. Saanud aru, et koht on ikkagi õige, hetk hiljem ka Nodsu Tours selle iseseisvalt lõpuks murumättale asetas. Vaja läks muidugi parajalt ilu ja jõu võtteid. Koht on kaval ja piisavalt eksitav lugude tõttu, mis selle aarde peitmisega seoses eelnevalt kuulda olime saanud. Aarde leidmise ajaks oli 17:17. Edasi jätkus me teekond Viru rappa. Pikk mõnus jalutuskäik mööda libemärga laudteed, vahel jalad vees, vahel väljas, polnud lugu, käis asja juurde. Seltskond oma täies koosseisus peagi rabamätaste vahel, et õigesse kohta jõuda. Ees laiutas peegelsile sinine vesi, millest naljalt ikke üle ei hüppa. Aga teadmine, et seal imeväikesel, paari ruutmeetri suurusel maalapikesel see aare peidus peab olema, sai see takistus ka ületatud. Kuidas just ja kui kuiv meist üks või teine peale seda oli, seda teavad vaid asjaosalised ise :P. Ef pani koos Marguse ja Märdiga vapralt lõpuni, Dix jäi Liina ja Suleviga kuivema pinna peale ning lasi jõhvikatel hea maitsta. Vaatamata meie "imetegudele" jäi aare aga leidmata - seda seal lihtsalt ei olnud! :( Pimedus võttis tasapisi võimust. Rabast välja jõudes ei näinud enam suurt midagi. Edasi oli küsimus, kuidas Ef ja Dix tagasi koju saavad, linn kaugel, ilma mootorita kaherattaline oleks meid ikka päris kaua teel hoidnud enne kui midagi kodulähedast vastu tulnuks. Aga rappa meid viidi ja sealt linna tagasi ka toodi :). Tänulikud Kadrina Nuuskuritele, Märdile ja Margusele! |
| PILDISTIK |
 Naissaar 07.07.2006 |
 |
 Sügismatk 28.-30.10.2005 |
|
 Leevi Slaalom kevad 2005 |
|
 Jääretk Aegnale 10.03.2005 |
|
 2004 "Talvekuu Kuueteistkümnes" |
|
 Valgejõe 09.10.2004 |
|
 Soomaa 28.03.2004 |
|
 Talvine retk 17.01.2004 |
|